7:00

Just nii vara algas tänane yin jooga tund. Ma ei mäleta, millal ma viimati ärkasin enne päikesetõusu. Kuna mul pole hommikuti otseseid kohustusi, siis olen juba pea aasta aega ärganud 12 paiku, laisematel päevadel isegi 13-14, muidugi uni ise ei saabu ka enne 2-3 öösel. Pimedatel põhjamaa talvedel peaks aga püüdma iga valguskiirt, mis taevast paistab. Pidevas öös elamine kurnab ja laseb liigselt enesesse tõmbuda. Tunnen seda alati kui november on tulemas ja pikk pimedus veel alles ees. Pole valgust, pole justkui energiat, et särada ja ise valgust edasi kiirata. Nii varajases joogas olen ma käinud ainult kord elus vist eelmisel kevadel.

Kuigi pugesin teki alla alles 2 paiku öösel, siis ei olnudki ärkamine nii raske kui seda ette võis kujutada. Vaja ei läinud isegi äratust, sest sisemine kell ütles, et kell on 6 ja aeg on vaikselt silmi hakata avama. Kui enne magama jäämist sisendada endale midagi, siis on on aju ja ajataju väga võimsad teadvustajad isegi kui teadvus on hägustunud ja alles unemaadel. Keha ja meel teavad täpselt, millal on õige aeg ärgata. Lihtsam on, kui ütled enda nime järel seda, mida täpselt soovid või teha tahad. Nii ma siis jäingi muretult magama, mõeldes “Janne, ärka hommikul nii vara, et jõuaksid joogasse.”

 Esimene pool tundi oli raskem kui tavaliselt, keha on hommikuti kordades kinnisem ja meel oli ka alles väsinud. Imehea Ereli tegi aga tunni nii mõnusaks, täpselt paraja tempoga kulgevaks, jagades tarkusi ja kogemusi, mida kuulates kadus rammestus ja saabus õrn meditatiivne lõdvestus. Saali keskel olid küünlad, kõlaritest tulid looduse hääled ja väljas oli alles hämar. Kõik see lõi korraga tunde justkui oleksid keset metsa lõkke ääres väga heade kaaslastega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Need on need õhtud, mis ühendavad. Istuda lindude ja ritsikatesirina keskel keset sadade aastate vanuseid puid, tunda lõkke soojust ja südamete lähedust. Need öised vestlused varajaste hommikutundideni on ühed ilusamad. Minna käsikäes läbi kastemärja muru udusele heinamaale või järve äärde päikesetõusu vaatama ja tunda kõiki neid suve võrratuid lõhnu. Need on hommikud, mis jäävad alatiseks meelde…